Alatskivil vaatasin korraks märtsikuist lossi ja lõin väikse laagri külaservas ülesse. Hommikul olin Märtsimehe moodi. Üle lendavad rongad ja varesed püüdsid pilku oma kaklemisega üleval taevas Peipsi järve poole lennates.
- Marek Vahula lood
- 15. jaanuar 2019
Järgmisel päeval olid nad järvejääl kaklemas. Põhjus selgus ka peagi. Kalameeste poolt püügiaukude ümber jäetud kiisad olid tüli põhjuseks, sest suured mustad sugulased ei lasknud väiksemaid löögile, vaid ahnitsesid kõik endale.
Sealt sugulaste vaheline tüli alguse saigi, mis andis juba hommikuse lennu ajal endast tunda ja Märtsimehe üles ajas. Sugulaste asi on sageli looduses kakelda.
Ka inimesed, kes loodusest palju õpivad, teevad seda sageli ja ei jää loodusele kunagi alla. Nii ma õppisingi ronga ja varese kaklusest midagi uut. Ometi ei läinud ma koju tagasi, et siis sugulastega edaspidi kaklema hakata.
Panin ronga ja varese kakluse kirja ja olin õnnelik, et ise kellegiga kaklema ei pea, ei looduses ega elus ammugi mitte.
Alatskivi, kevad, 2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
