Kaks meest, kes toidavad Alutaguse põlislaantes sääski, on jutukad. Kahe Iisakust laenatud jalgrattaga on nad teel sinna, kuhu harva satub inimese jalg.
- Marek Vahula lood
- 2. november 2020
See Muraka raba äärne tundmatu paik on kauge ja tundmatu ja tahtmata välja näidata suuremat hingevõbinat, kaks meest parandavadki maailma.
Kui tee lõppeb, minnakse edasi jalgsi ja siis vakatab noore kotka kisa peale kahe mehe jutuvadin. See metsane viirg, mis sügavale rabasse tungib, näeb kahte meest, kellest üks otsib midagi ja ülesse vaatab, märkamata vanemale mehele midagi vastata või öelda.
See noorem olin mina ja noore kaljukotka hüüd viis mu sõbra – vana metsavahi Heino Saarele sootuks meelest. Kui männiladvas paistma hakkav kotkapesa leitud oli, olid kaks meest peale mõneminutiltist vaheaega jälle jutukad sõbrad, keda ülalt kaks noort täissulis kotkast uudistasid.
Uue kotkapesa leidmine oli kahele mehele sõpruse tänu selle eest, et hommikul vara tõusti, palju kilomeetreid maha vändati ja üldse suve taga otsiti.
See kotkapesa Kotkaninal sai ka samal sügisel juba kaitse alla kui uus kaljukotka pesa ja seda kotkakorüfee Einar Tammuri eestvõttel.
Tagasiteel kaks meest õnnest vaikisid ja joobusid ja unustasid looduse rõõmuks isegi sääski surmata ning neid nähti õhtul alevi peal kaelakuti koos ringi tuiamas.
Kotkanina, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
