Laukasoo nägi taas enda sõpra Palmsest. Kurepesast jala tulema hakanud giid oli üheks päevaks oma vabaduse peremees. Vaikne rabahetk kulus marjaks ära.
- Marek Vahula lood
- 23. september 2017
Esimeste laugaste vahel näitasin endale oma paljast keha. Selle peale saabuski esimene äike. Rabamännid, mu lühikesed kaaslased, tunnistasid, et varju pole äiksevihma eest kuhugi minna. Nii nõjutasin vastu tüve ja ootasin teadagi mida - äikse lõppu.
Lõpp saabuski ja laugaste vahel tundsin taas, et olen vabaduse saadik. Kuid kui äike teist korda lähenemas oli, tõdesin teist korda, et varju pole kusagile minna ja sõprus ühe männiga sai jälle sisse uue hoo.
Laial lagedal rabaavarusel oli kusagil lõpp, aga seda oli vaid silmaga pisut hoomata. Kui kolmas äike saabus, ekslesin jälle laugaste vahel. Otsisin üles väikse männipuu ja olin taas leidnud sõbra, kellega koos õhtu mööda lasta.
Neljas äike otsis peagi rabaavaruse jälle ülesse. Ja viies ja kuueski kord nägin tema tulekut.
Pea pooletunniste vahedega olin olnud kuus korda äikse käes. Ja kuus korda peatus tõttav samm ja ootasin äikse lõppu. Peatumatu ajakulg saigi rabas tõelisuseks ja vaid kuus äikest tegid mulle hästi selgeks, et raba ongi kõige õigem koht peatuste tegemiseks.
Laukasoo, 1982.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
