Märts on märtsimehele kevade alguse kuu, mis märtsilapsest märtsimehe sünnitab. Nii juhtus ka selle aasta märtsis, kui üksinda jala Laukasoo lääneserva pidi ööbimispaika jõuda soovisin.

Jalas olid mul soojad püksid, sellised õlarihmadega, mis siiski hooletusest lahti olid justnagu teab, kes keset metsa... Üle mudase kraavi, mis põiki mu raja eest läbi kulges, tahtsin ma üle hüpata ja seda ma tegema hakkasingi. Võtsin mõned sammud hoogu, aga kevadine hooletu pea unustas püksid enne kergitamata.

See tegi minu hüppe lühemaks ja maandusin keset kraavimuda jääkülma vette ja külmenev märtsiõhtu andis endast tunda. Ööbimispaika oli veel kilomeetrit kuus minna ja tagasi Viitnale ka ehk samapalju. Ja kiiresti jäätuvad püksitorud panidki mind proovile.

Sündis märtsiõhtu lõke ja püksitorud said toki otsa kuivama ning paljasääri tõin lähedalt metsaalusest lõkkelisa. Ja püksid saidki kuivaks ja sääremarjad jäid külmast näpistamata ning hooletuvõitu kevadisest lapsest oli selle kevade märtsimees sündinud. See, kes ennast ise ära päästis ja kes pimeduses Joaveskile öömaja manu jõudis.

Laukasoo, märts, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta