Nikolai Laanetuga mul igav ei hakanud. Kaks ebapärlikarbi kõvat uurijat, nagu me olime, jõudsime Pärlijõe enda äärde ja ning just Kolla oli see, kes mulle ühes jõekäärus oma põdraloo ära rääkis. Seal pehme liivaga jõekäärus oli kord uppunud põder.
- Marek Vahula lood
- 21. märts 2018
Vaene suur loom oli jooma läinud ja harkisjalu seistes pehmes jõepinnases oma otsa leidnud. Kolla rääkis oma loo ära ja selle läbi oli kahest tuttavast kaks sõpra siia jõeäärsesse maailma sündinud. Rännak Kollaga piki jõekallast kestis terve päeva.
Ühine tee ebapärlikarpide uurimisel kestis veel terve aasta. See sokuhabemega mees oli lugusid täis. Ja kuigi ta pärlikarpide uurimisel jäi minust juba tollal kaugele maha, siis oli ta mulle muljetavaldav lugude mees, kellest mina omakorda maha jäin. See lugude tulv, millega ta mind sel suvepäeval üle külvas, oli mulle suur üllatus.
Nii hakkasin minagi neid enda lugusid kirja panema. Nüüd kui elu esimesest poolest sai 1671 pala kokku kogutud, olen lugude arvu poolest vast oma ammusest sõbrast ette läinud. Selle heateo eest ma selle ühe looga teda tänangi, et ta minus sportliku huvi tekitas lugude jahimeheks hakata.
Pärlijõel, suvi, 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
