Evolutsiooni poolt vormitud Maa suurimas laboratooriumis on kuni 30 miljonit liiki õppinud tegema kõike seda, mida meilegi teha meeldib, ent ilma fossiilkütuste ja globaalse saasteta. Nad on õppinud ära tundma, mis töötab, mis on kohane ja kestev.

Biomimikri kui teadusharu eestkõneleja, Janine Benyus, usub, et me peaksime rohkem esitama küsimust, kuidas loodus selle probleemi lahendaks. See on oluline mitte ainult teadlaste, arhitektide, organisatsioonijuhtide ja disainerite seisukohast, vaid tegelikult iga planeedi elaniku jaoks.

Liblika mudel on biomimikri viljelejate püüdlus kirjeldada erinevaid eluslooduse printsiipe. Näiteks optimaalne ressursikasutus väljendub vastastikku kasulikel suhetel, funktsionaalses disainis ja täielikus materjalide ringluses. Mõtle linnuparve peale, kus koos liikudes kulutab iga lind vähem energiat, kui üksi lennates.

Vastupidavust ja kohanemisvõimet aitavad saavutada suur mitmekesisus ja oluliste funktsioonide hajutatus. Ehk oled isegi vahel imestanud, kui kiiresti suudab loodus taastuda peale metsatulekahju?

Olulisi eluslooduse printsiipe on veel mitmeid, näiteks tsüklilised protsessid, looduslik disain kohalikest materjalidest, liikide suurepärane võime oma keskkonnaga sobituda, saata ja võtta vastu tagasisidet keskkonnast ning kõrvaldada kõik ebaefektiivsed toimimisviisid.

Kui tahes ettearvamatu ja salapärane elusloodus meile ka ei paista, on ta oma toimimisreeglites järjepidev. Me võime neist paljugi õppida igal sammul, et saada vastutustundlikemaks asukateks sellel planeedil.

---

Artikkel on pärit Terve Elu kalendrist 2012.