Aastaid tagasi leidsin pärast külma vihma ja rahet oma rõdult elutu linnu. Ta tundus oma väljanägemiselt väikese kulli moodi. Kõver nokk ja üleni tumepruun. Olen küll maal kasvanud, kuid sellist lindu meie kandis ringi ei lennanud. Suitsupääsuke ja räästapääsuke olid ainukesed, keda seal pääsukestest nägin ja tundsin.

Olin kodus üksi ja polnud kelleltki ka küsida. Tütar teadis küll lindudest rohkem kui mina, kooliajal käis isegi ornitoloogia ringis.

Otsustasin, et küll jõuan seda lindu hiljem maha matta, hoian karbiga köögis seni, kui tüdruk koju jõuab. Tahtsin talle sellist kulli näidata ja teada saada, mis lind see selline on.

Mõne tunni pärast jõudiski tütar koju. Läksime mõlemad koos kööki surnud lindu vaatama.

Minu kull oli vahepeal imeliselt ellu ärganud. Kui me kööki astusime, sattus lind suurde paanikasse ja hakkas lae all tiirutama. Ehmatus oli tema jaoks nii suur, et seedimine ei pidanud vastu. Sain viimasel hetkel ukse kinni tõmmata ning tegin köögi akna pärani lahti. Selle kaudu ta varsti õue lendaski.

Kuid selle aja jooksul jõudis see sindrinahk kogu mu köögi korralikult täis roojata. Terve õhtupooliku koristasime ja pesime kööki ning kirusime minu rumalust.

Lind osutus piiritajaks või piirpääsukeseks, kuidas keegi teda nimetab, mitte mingiks kulliks. Pärast lugesin, et tarduni on tavaline kaitsereaktsioon järsult halvenenud keskkonnatingimuste vastu. Näiteks langevad pääsukesed ja piiritajad tardunne kevadiste külmade aegu ning see on tavaliselt lühiajaline. Nii võib juhtuda, kui linde ei tunne ja nende käitumist ei tea.

Piiritaja kohta saab lugeda lisa

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta