Letipeale jõudsin sel kevadel üldse esimest korda. Päevane jõudja jõudis õhtu eel kohale. Veidi ekslesin seal majade vahet, et kinnitust saada, kas olen ikka õigesse külla jõudnud.
- Marek Vahula lood
- 17. märts 2018
Nii mulle kinnitas kalurist mees Enne Neemela. Neemenuki otsas ei olnudki kedagi peale minu enda. Väike igavuse tants puges põue, kuid see kadus, sest elu esimene hallhüljes pistis nina veepeeglist ülespoole ja me vaatasime tõtt.
Aeg-ajalt ta kadus vee alla ja siis oli jälle mulle otsa vaatamas. Seal kari peal ehk oli tema soovitud lesimispaik, kuhu ta siiski tulla ei julgenud, sest mina talle otsa vaatasin. Üksinduse päeva lõpp oli teineteise vaatamise mäng elu esimese hallhülgega. Ta tuli nagu lubaduse peale veel paarkümmend korda mind veepinnale vaatama.
Nii, kuidas üksindus ja igavustunne kadus, nii kogusin end ja ühel hetkel tõusin ja lahkusin. Äraminemiseks oli mul siis mitu põhjust ja üks neist rääkis sellest, et hüljes saaks oma karile tulla. Seepärast tegingi oma päevanaelale viisakalt kummarduse ja ruumi ning lahkusin, et ta sinna tulla saaks.
Hiljem ranna poolt tagasi vaadates ei näinud ma enam hülge peanuppu. Ju ta oli pikast otsavaatamisest minust omamoodi aru saanud ja julges karile ronida. Hülgest aru saada pole sugugi raske. Eriti siis kui ta sulle pikalt otsa vaadanud on.
Letipea, jürikuu, 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
