Sügispäeva näo võib kujundada väike vilgas loomake. Et keegi kanavargil kanaaiias käib, oli Õiemetsa ammune avalik saladus. Kes pahandusetegija nime kannab, oli saladuseks ja seda seni kuni valmis sai meisterdatud püügikast.

Kastike pandi püügivalmis ja hommikuks oligi kastiluuk kinni kukkunud. Saladuse lõpu nimeks sai mink ehk ameerika naarits.

Loomakest ära tappa ei olnud kellegi erisoov. Küll, aga taheti pahandusetegijast lahti saada.

Vanaema, kes kõike hoomas, pandi autosse ja kastike loomaga auto pagasiruumi ning sõit algas Sagadi mõisa poole, topisetegija Peeter Hussari poole.

Peeter oli kodus ja siis katkesid kolm inimest pea ühekorraga. Topiseks teha me loomakest ei soovinud ja viisime ta hoopis metsatee servas kulgeva kraavi kaldale.

Kastiluugist ronis mink aeglaselt välja, nuusutas vabaduse lõhna ja kadus kraavikalda rohu sisse. Õnnelikud olid ka kaks kahejalgset, kes heale mõttele olid tulnud, et loomakese vabadus on suurem väärtus kui topis riiuli peal.

Sügiskuu, 1997.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta