Pargi taga jõeservas oli mul oma ronimispuu. See puu oli teisel pool Loobu jõge jõekäärus viltuvajunud kuusk, kelle latv teise kalda lepaokstesse kinni oli jäänud.

Eluvaim oli tal sees ja mis siis, et juureketas maast lahti rebitud suure looduse jõuga. Lõpuks käisin teda ikka ja jälle vaatamas ning temast sai minu haugipüügi abiline.

Mõrd sai jõekääru jõepõhja visatud ning tiivad latiga laiali aetud. Siis ronisin kuuse abil üle vetevoo ja teisel pool kaldal leppa pidi maapinnale.

Aju tegin ikka teisel pool kallast ja kui aju tehtud sai, siis olin kiiresti ehk kribinal-krabinal teisel pool jõge teisel kaldal mõrda välja tirimas.

Minu abiline, viltune kuusk ei kuivanudki ära ja aitas mind kiiresti üle jõe kogu noorusepõlve. Ja ma olin ka ainuke, kes temaga nii hästi läbi sai. Teistele oli ta ikka teesilla pealt rohkem silmarõõmuks ja mulle siis salaabimees missugune.

Neeruti, 1983-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!