Märtsinaer oli sellel aastal veel mul naermata. Töine kevad ei lasknud naerupäikest elutaevasse ja alles kuu lõpp viis väikse seltskonna kevadretkele.

Mis sealt muidu kõike leiti või mis sealt leidmata jäi, sellest siinne pala ei pajata. Lihtsalt jalutati rikkalike jälgedega metsas ja väikse allikalise oja kaldal tehti vesipapi auks märtsipeatus.

See jääservas jalgu ja saba kehitav linnuke tõi kevadise päikse kõigi kohale välja ja siis saabus minu kord. Tegin väikseid kükke nagu linnuke jääservas ja olin ka esimene, kes selle peale naerma hakkas kuni seda teisedki tegema hakkasid.

Pikk ja töine talv ei olnud teinud oma tööd, sest kui inimene enda üle naerab, on see parem kui vaikida ja vaid tööd teha. Naljakana tundunud linnukoopia sain olla viis pikka kevadminutit. Siis lahkus lind ise jääservast ja ka mul sai linnutuju lõpuks otsa.

Järgi jäi parim selle kevade märtsihetk, mis ilma minuta polekski siia ilma üldse sündinud. Talvevaikustest tulnud mehena kohtasin pika talve üleelanud lindu. Ja kui kaks kevadotsijat kohtuvad, siis ongi märtsisula oodata. Ja seda tõime ka väikse inimseltskonna hinge.

Kullamaal, paastukuu, 2000.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!