Üks ronija on tagasi. 1995 aasta talvekuus leidsin tee oma esimese hiireviu pesa juurde, mis sel ajal üheteistkümne aastane oli.

Vilunud pilk ütles, et pesa on varisemisohus, kuna kuivanud oksaharu alt ära vajuma hakkab. Vilunud ronija läheb kiirelt ülesse ja punub maailma kalleima viupesa oksaharude vahele okastraati ja paneb paika veel paar toetuslatti. Vaikselt ronib ta alla ja vaikselt lahkub ta sulapisarais Patermäe puude vahele jätkama oma tänast üksikut teed.

Pesa kogus oma aastaid edasi ja lõpuks sai temast vanim puus püsiv hiireviu pesa, mille juurde võimalik ronida. Tähtis pesaleid 1984 aasta märtsis oli esimene selline. Siia ilma sündis pesalaps ja viuuurija. Nagu pea iga inimene pöördub alguse juurde tagasi, nii ka mina. Seekord siis ülla eesmärgiga pesale appi minna. Ja pesa ja tema suurim austaja said, oma tahtmist.

Pesast alanud pesatants pani mind edasi otsima ja nii said kümned viupesad kokku kogutud. Unustamata esimest, olin see, kes tagasi pöördus ja pesa ära toestas. Nii sai kesta vanim hiireviu pesa. Pesa juurde ei jõudnud ma esimesena. Kaks aastat varem käis üleval Kuresöödi koha peremees, kes 1982 aasta juunis kaks viupoega rõngastas. Ja kui vana üks vanim viupesa praegu on, seda võib igaüks ise nüüd ju kokku lugeda.

Neeruti, talvekuu, 1984.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta