Kotka nägemine on nii mõnelegi suur unistus. Nüüd juba kadunud kotkamees Einar Tammur viis mind kord elu esimese kaljukotka pesa juurde ja pani kotkapojale rõnga jalga. Mälestuseks jäi meie käigust minu elu esimene kotkapilt. Järgmisel aastal lubasime üksteisele jälle pesapuu all olla.

Nii olimegi kohal aasta pärast ja pesaalune maailm rääkis, et kotkapoeg jälle ka sel aastal pesas on. Einar pani kaljukotka rõnga ühte taskusse ja näpitsad teise taskusse ja oligi peatselt üleval. Alla tuli ta aga ootamatult kiiresti. Nimelt oli üleval hoopis merikotka poeg, sellele kotkamehe rõngas ei sobinud. Ta lubas ja kinnitas mulle, et tuleb ülehomme siia tagasi koos merikotka rõngaga. Et merikotkas kaljukotka pesa üle talveajal oli võtnud, sai vaid mitte kahe mehe jaoks üllatuseks, vaid ka teisedki röövlinnumehed olid üllatunud.

Merikotkas, kelle arvukus juba siis kaheksakümnendate aastate lõpus ülesmäge minema hakkas, tegi oma jõunumbrit. Pisut väiksem kaljukotkas pidi oma kodu maha jätma. Ja kaks üllatuste meest olime mõlemad, kes tähtsa pesakäiguga tähtsa avastuse olid teinud.

Endla rabas, suvi, 1988.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta