Elu esimese kohatud lapi-kaku ehk habekaku auks sündis ühest Joaveski küüniööst kuusteist kakulugu, see juhtus lehekuus 1991 aastal.

Terane silm nägi teda ühel puutüükal. Terane mõistus ütles juba siis, et see ei jää esimeseks ega viimaseks korraks. Nii ongi läinud ehk olin üks neist esimestest, kes ütles ja arvas, et seda habemega öökulli Eestimaale juurde tulema hakkab.

Sama aasta sügisese viinakuul nägin sama liiki seda mõned kilomeetrid lõuna pool. Näo järgi ei olnud ta sama lehekuine lind, mis kinnitas seda juba tollast mõttekäiku, et teda meie metsadesse juurde tuleb.

Aasta 1996 kesksuvel nägin uuesti seda kakuliiki Palmsest ida poole jäävas metsas. Ka see polnud kahe eelmise moodi ega nägu ega tegu. See oli kindlasti juba kolmas kakk samast liigist. Ja 2000 aasta sügisel  oli ta Kõrvemaa südames Pakassaare talukoha lähedal ja jälle uue näoga ehk juba elu neljas habekakk.

Ja nii saidki minu kunagised mõttekäigud  kinnitust, et ta meie metsamaastike tulnukas on, kes ülesmäge teel on ehk keda aina juurde tuleb. .

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta