Metsavaht oli minu teadliku elu alguse juures tähtsaim tegelane. Kord rääkis ta mulle lookese leitud kassikaku pesast sõim-söödahoidla alt.

Suur kakk oli sealt välja vupsanud. Toomas vaatas sinna alla ja seal oligi kakupesa. Toomajutud, mis mind toona kui ära tegid, võtsin eluteele kaasa. Iga uue leitud sõim-söödahoidla juures teengi alati peatusi. Piilun sinna alla, kas seal kakupesa ei ole. Nii ma siis käisin terve nooruse ühe inimese jälgedes. Ja kuigi ma enam ühegi sõim-söödahoidla alla ei vaata, ei tähenda see seda, et hakkan vanemaks jääma. Pigem olen lihtsalt suureks kasvanud ja kõnnin oma sõnade saatel omades jälgedes.

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!