Kord ühes märtsikevades meisterdasin tuuletallajale mõeldud pesakasti valmis. See sai keset suurt põldu liiniposti külge naelutatud ja jäi omanikku ootama.
- Marek Vahula lood
- 18. märts 2019
Kaks nädalat hiljem olin jalgrattaga tulemas. Juba eemalt põllu pealt hakkas Vohnja külakese piirimail tuuletallaja mulle silmapaari. Peatasin end ja nautisin kevadist hetke. Kui see väike röövlind edasi liikus, tegin seda minagi tee peal rattaga.
Ja aega mul oli ja tundus, et ka tallajal endal. Tegime veel mitu ühist peatust kuni kodune põlluke silmapiirile ilmus ja seda koos pesakastiga. See viimane peatus jäigi tolle päeva viimaseks, sest tallaja võttis kasti lähedal postil istet ja arvas end kohalejõudnud olevat.
Seda arvasin minagi ja kaks õnnelikku olidki oma kodudes. Järgmine päev tõi selgust juurde, tallaja oli kasti juures pruudi ootel ja mina õnnelikuna teda vaatlemas. Ühe rändlinnu kojujõudmine oli ühe pika päeva tänu selle eest, et ma ise palju ringi rändan. Tänuks selle eest olingi ise tunnistajaks, kuidas lind minuga ühel ajal koju jõudis. Üks väike ja lihtne jõudmise lugu, aga ometi kirjapanemist ja õnne väärt.
Neeruti, kevad, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
