Tean palju Lahemaa mehi ja veel rohkem tean naisi. Ühe vana mehe juurde viis metsane tee. See oli päris pikk teine. Kolgaküla väljadelt hakkas tee kulgema ja metsa sisse kadus.
- Marek Vahula lood
- 3. aprill 2019
See vanamees, Aadu Kivirüüt oli elanud seal Juminda poolsaare lõunaosas ja Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve reservaadi lähedal kogu oma elu. Tööl ta eriti ei käinud ja kodu lähedal ta enamasti liikus ringi. Kodus ehk midagi nokitses teha.
Tema hobiks olid metsaretked ja nii kutsuti teda reservaadi valvuriks. Naine kattis terve eluaeg tema laua ja nii see vaba vanamees oma elu mööda saatiski. Minus tundis ta ära hingesõpra ja hingesugulast just minu vabaduse tõttu.
Ta ootas jälle minu tulekut, et oma jutupaun avada. Natuke kadedad olime üksteise peale ka. Sest vanamees nii palju ringi liikuda ei jõudnud kui mina. Ja minul ei olnud säärast metsataret ja naist, kes mind ülal oleks hoidnud.
Sellele vaatamata saime harva jälle kokku ja tunnustasime üksteist sõbraliku pilguga. See nüüdseks kadunud vanamees oligi üks see mees, kes mulle eeskujuks sai. Sest elu ei ole vaid töö ja kodu, vaid ka vabadus ja metsakäigud. Ning tema õpetuse järgi ma kõnnin siiamaani ilmas ringi. Taat oli ehtsa metsavana moodi, ettepoole lookas ja hallide juustega. Ning pani mind oma juttudega magama ja äratas üleski. Ehk hingekõdi ja hingesugulust ma tema juures otsimas käisingi. Seda, mida eriti nooruses taga igatsetakse.
Lahemaa, 1992-1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
