Eru laht on linnulaht. Mina ja kadunud Erik Sandström olime justkui selle lahe lapsed. Paadiretked ühise paadiga oli laste suvine maailm. Alati lugesime kõik linnud seal kokku.
- Marek Vahula lood
- 4. juuni 2019
Kajakakisa on selle lahe alatine hääl. See, mida kaks last ikka ja jälle taga otsimas lahe peal käisid.
Ja selle sügise naelaks oli viimane selle aasta paadisõit. Ja üks ilma kisata kajaka moodi lind tuli lennates meid uudistama. See oli laisaba-änn, kes on muidu üpris haruldane. Kaks meest said, mis tahtsid ja sügise leitud tunne oli mõlemi meie silmades.
See änn, kes vaikis ja tiirutas pea viis minutit paadi ümbruses justkui tahtes kinnitada, et sügisene tunne ongi just temast leitud. Vaikne lind pani mehed uues keeles rääkima.
Sest me mõlemad Erikuga teda esimest korda elus nägime ja see avas muidu kahe vaiksevõitu mehe maailmad. Rohkem elus mina ühtegi änni kohanud ei ole. Kohtasin aga veel hiljemgi seda Kasispea meest, kes mind Eru lahe sõbraks tegi. See Eriku nimega mees oskas just selle lahe lindude keelt ja õpetas seda mullegi. Nii sai kajakakisast ja änni nägemisest siinne lühike jutustus.
Eru lahel, sügis, 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
