Suurimad ja regulaarseimad toiduainete hävitajad on suured toidupoed, kus säilimistähtaja ületanud kaup, kas rikutakse või saadetakse otse prügimäele.

Paraku saab paljusid toiduaineid veel toiduks kasutada, kuna säilimistähtaeg on paigaldatud tootja poolt küllaldase varuga. Näiteks kuivainete nagu makaronid, suhkur, jahu, sool, tee puhul on toiduaine tarvitamiskõlblik veel aasta pärast ametlikku säilimistähtaja lõppu.

Säilimistähtaja ületanud tooteid ei tohi müüa ega tasuta laiali jagada. Realiseerimistähtajale lähenevaid tooteid võib müüa alandatud hindadega. Seda kuni märgitud tähtajani. Müümata jäänud või rikutud pakenditega toiduained hävitatakse sageli kohapeal nt. piim valatakse kanalisatsiooni või purustatakse avamata pakendiga toiduained spetsiaalses purustis.

Toiduainete hävitamise põhjuseks tuuakse jaemüügikettide poolt asotsiaalsete inimeste prügikastides sorimist ja selle tõttu antisanitaarse olukorra tekkimist. Asotsiaalid asotsiaalideks, pigem võib suure poe poolt kõlbmatuks tunnistatud ja prügikasti saadetud toit jõuda mõne väiksema nurgataguse poe või toitlustaja müügiletile.

Toiduraiskamiseks võib nimetada ka toidu asetamist pakenditesse, millest pole võimalik kogu toodet kätte saada. Kreemikoogid sokutatakse küllalt tihti sopilise põhjaga plastikkarpidesse, millest tarbijal pole parimagi tahtmise juures kuidagi võimalik kogu kooki kätte saada. Igasse kartongist keefiripakki jääb paras suutäis jooki sisse. Isegi kõige tavalisemasse pudelisse jääb ikkagi mingi tilk põhja.

Selline kaotsiminek võib ulatuda kuni 5% ostetud tootest. Mõningate pakendite puhul aitab pakendi täielik lahtiharutamine. Nagu jäätisekarpide puhul. Kefiiripakke saab pöörata põhi ülespidi kruusi kohale nõrguma.

Toitu raiskavad ka eratarbijad. Nende puhul on tegemist juhusliku teadmatuse või hoolimatusega.

Paljudel on arvamus et säilimistähtaja ületanud toode on automaatselt roiskunud. Korralikult külmkapis hoitud hapukoor on tarbitav ka paar päeva pärast säilimistähtaja möödumist. Küll võib aga lauale jäetud hapukoor olla riknenud enne säilimistähtaja möödumist. Enamasti ongi toidu riknemise põhjus unustamine, mis parata, kõigil tuleb ette.

Päris palju raisatakse toitu ka siis, kui hoolitsevad emad annavad oma lahus elavatele järeltulijatele vanematekodu külastades kaasa toiduaineid. Noored võtavad toiduained küll väliselt tänulikult vastu, kuid tegelikult neid ei tarbi, vaid viskavad need minema, kuna toiduks pakutud kala, tomat või seened pole sugugi mokkamööda. Ja midagi ei osata peale hakata ka kaasa antud kõrvitsa ja hakklihaga, kuna toiduvalmistamise oskus piirdub vaid mikrolaineahju ja burgeriputkaga.

Teadlikku toiduraiskamist esineb Eestis harva. Õgimismängud pole õnneks eestlaste seas populaarsed. Me ei pürgi rekordite raamatusse sellega, et keegi sõi viie minuti jooksul ära kümme hamburgerit ja hiljem need mõttetult välja oksendas. Rebastepeol pähe löödud toores muna või kirikukoori suunas saadetud tomat on harvad erandid.

Küll võib juhtuda, et hobiklubi kokkutulekul jääb tatrapuder söömata. Kuid magustoiduks lauale seatud banaanid kaovad mõne minutiga. Sellisel juhul peaks järgmisel üritusel toitlustamist seostama üksikisikule jaotava portsjoniga. Omast käest mäletan, et pole olnud ühtegi toitlustusega pidu, matka või kokkutulekut, kus korraldajad ei peaks pärast tegelema ülejäänud toiduainete omavahel laialijagamisega.

Õnneks viitsivad eestlased sellega tegeleda. Meil on selline vanasõna: „Toiduga ei mängita.“ Ja tore on, kui see meeles seisab.

Tehke vahet!

„Kõlblik kuni” näitab aega toidu realiseerimise ja tarvitamise lõpptähtpäevani, milleni selle määranud valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse. „Kõlblik kuni” tähtpäev märgitakse kodeerimata kronoloogilises järjestuses vähemalt kuupäeva ja kuuga, kusjuures märgitud tähtpäev arvestatakse säilimisaja sisse.  Säilimisaja teabe järel on kohustus esitada säilitamistingimused, mis on vajalikud toidu nõuetekohasuse tagamiseks. “Kõlblik kuni” ületanud toitu müüa ega edasiseks käitlemiseks kasutada ei tohi. 

Minimaalne säilimisaeg on tähtaeg, mille jooksul toidu valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimise korral toidu nõuetekohasuse. Minimaalset säilimisaega esitatakse tekstiga “parim enne” - kui tähtajas on näidatud kuupäev - või “parim enne lõppu” – kui tähtaeg on esitatud kuu ja aastaga või ainult aastaga. “Parim enne” tähtaja ületanud kaup puudusega kaup, mida on lubatud tarbijale pakkuda ja müüa ainult juhul, kui selline kaup on ohutu elule, tervisele ning tarbijat on teavitatud kauba puudusest (ei kehti munade müügi puhul).

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta