Kasispea –Vihasoo luhal kolasin ma ikka vahel linnuparvede vahel ringi. Need sügise ja kevadkäigud tõid tuulise rannatuule käes vallatud mõtted pähe, et õhtuks Sandströmite tarre tagasi pöörduda.
- Marek Vahula lood
- 24. jaanuar 2020
Üks kraaviäärne umbrohututt liigutas end ilma tuuleta. Pisihiir ronis uudishimulikult seal meetrikõrgusel, et umbrohuseemneid leida. Vaatasin selle loomakesega pisut tõtt ja muidu alati tuuline sügis oligi oma vaikuses üles leitud.
Pisut aega vaatasime üksteist. Segamatult tegi loomake oma tööd. Hiir suurel lagedal luhal oli selle sügise märk. Märk, mis jäi tuuliste rannapäevade vahele ja mille siit ise üles leidsin kõikuva rohukõrre abil.
Tänulik olin endale ja loomale. Ja tänulikena läksime laiiali ja vaikus ei ole ka suurel lagedal mereäärsel uudismaal mitte üksinda. Seda tõestas mulle üks pisike hiireke ning ka mina iseendale.
Vaikusest leitud pisihiirest sõber tänas mind oma mustade nööpsilmadega ja need võtsingi endaga mälus kaasa. Väike hetk ja väiksed silmad olid sügise keskel ühel kraavikaldal.
Kasispea, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
