Kunagi ma armusin, see oli kevades. Armusin mõnda lilleõide ja minu elukeveadesse tuli ühe lille armastus. Need lilled, mis teisel pool jõge kasvasid, kandsid Kaunis-kuldkinga nime. Need jäid mul korjamata ja vaasi panemata.
- Marek Vahula lood
- 29. oktoober 2020
Selle asemel käisin neid jõeäärses metsas lihtsalt vaatamas. Minu ilumeel sai ka niimoodi suuremaks. Harva kui esimene lemmiklill metsast leitakse. Tavaliselt on ta vaasi pandud sünnipäevõis.
Mina unustasin kõik vaasilillied sootuks ja kevadhõngulises metsas käisin oma kuldkinga otsimas. Ja leidsingi nad hõredast metsast ülesse. Õnnelikud lühidad metsaretked olid leidnud ühe uue mina, sellise lilleõiekujulise.
Esimene lemmiklill jäigi selleks kogui eluajaks. Kui esimese armastuse tuhin mul jälle pealt tuleb, siis lähen seda otsima. Kui kuldkinga üles leian metsa alt, siis olen jälle armunud sellesse uues kevades.
Ja seda ma igal uuel kevadel aina tahangi.
Neeruti, 1980-1995.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
