See lugu on minu lapsepõlvest, kui ma viimases klassis õppisin Lehtse koolis. Oli parajasti koolivaheaeg. Loomadega tegeles meil ikka ema. Ta oli nii seadnud need tööd, et meil suurt asja lauta polnudki. Pealegi oli meil tol ajal niisugune lehm, kes ei lubanudki teisi peale ema ennast lüpsta.

Iga maalaps teab, et lehmalüps on töö, mis nõuab õppimist ja tugevaid käsi. Ma lüpsta oskasin, aga seda jõudu mul kätes polnud, et lehma piimast tühjaks lüpsta. Seepärast ma ei üritanudki. Teadsin ju, et sellest ei tule midagi head välja. Tavaliselt tundis loom kohe ära, et tegu ei ole õige inimesega ja hakkas lõhkuma. Lõi kas piimanõu ümber või äigas sulle endale jalaga. Nii jäi ka parema tahtmise juures see töö ema teha. Emal seisis aga lehm alati paigal.

Mõnikord tuleb ette aga olukordi, kus oled sunnitud seda tegema, mis sinu töö pole. Ühel heal päeval teatas ema, et tal on Tapale asja. Hammas valutab ja hambaarstile on vaja minna. Läks hommikuse rongiga ja lubas lõunaks tagasi olla. Olime vennaga kodus. Tegime oma tööd ja toimetused ära. Millegipärast ei tulnud aga ema lõunase rongi pealt.

Muretsema me eriti ei hakanud, aga nüüd jäi lehma lüpsmine meie teha. Otsustasime vennaga, et seekord proovib tema. Mõtlesime, et kui vend paneb ema laudakitli selga ja tema rätiku ka pähe, ei saa lehm ehk aru. Kahjuks asus meil laut õuest väljas, üle sõidutee. Vend veel torises, et peab siin lehmale mingit maskeraadi tegema.

Sain sellest vihjest suurepäraselt aru ja käisin tee peal vaatamas, et ega keegi ei tule. Tee oli tühi ja vend sai rahus lauta minna. Sellest tsirkusest oli ikka kasu ka. Loom oli vaid korra vaadanud teda ja edasi huvitunud ainult jahuämbrist. Lehm sai lüpstud ja karjamaale viidud. 

Tuppa tagasi sai poiss sama moodi. Saatis mind vaatama, et ega kedagi tulemas pole. Piinlik ju, kui teda naiste riietes nähakse. Pärast olime mõlemad heas tujus ja naersime selle trikitamise üle. Töö sai ju tehtud ja mida veel vaja.

Ema tuli Tapalt alles viiese rongiga koju. Ütles, et arsti juures läks rohkem aega, kui arvas. Oli napilt jäänud lõunasest rongist maha. Hoopis tema muretses seal Tapal. Tol ajal ju ei osanud me kodusest telefonist mitte unistadagi. Ema arvas ju, et lehm jäigi lüpsmata. Kartis veel, et nii tuleb udarapõletik. Pärast ravi looma ja näe vaeva. Ta naeris meiega koos, kui oli loo ära kuulanud. Eks tal oli ka hea meel, et asi nii laabus ja me ikka hakkama saime.

Niisugune oli siis üks nostalgiline lugu meie lehma lüpsmisest. Vanasti oli ju maakodus ikka lehm see kõige tähtsam. Ise sa võisid vaadata, kuidas oma asjadega hakkama said või ei saanud, aga lehma söögid - joogid ja lüpsmised pidid olema ikka kellaaja järgi. Teisiti ei saanudki, sest lehm toitis meid kõiki.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta