Kevade lõpp viis kuldnokapojad minu meisterdatud pesakastidest laia maailma avastama. See nende uus maailm ei olnud küll maakodust kaugel, kuid minu silmapiirilt nad siiski kadusid.
- Marek Vahula lood
- 3. november 2017
Kevadise ilmega pesakastid vaatasid mõtlikult kaugustesse ja tundus, et nad jäävadki sedasi tühjana seisma. Ometi tõi jaanikuu keskpaik neisse uued asukad. Taevase maailma lendurid – piiritajad ehk piiripääsukesed olid need, kes minu pesakastidest lugu pidama hakkasid ja kadunud kevadise rõõmu asemele uue suvise sagimise kaasa tõid.
Nad lendavad väikestes salkades häälekalt. Vahete-vahel kaob mõni pesakasti avausest sisse. Nii poisisilm märkas ja hiljem käsi üles kirjutas. Vahel ronisin üles pesakasti juurde ja mitte niisama lõbu pärast.
Juuli lõpus on neil järglased pesas ja mina neid rõngastamas. Loodus, vana kavalpea, ongi see, mis tühja kohta ei salli ja targasti ühe pesakasti täidab. Nii sünnivad ilma kuldnokalapsed ja siis veel piiritajalapsed ja tollal veel väikene kastimeister oligi mitut rõõmu korraga täis.
Neeruti, 1985.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
