Kuulasin ühel hommikul raadiot. Muusika vahele rääkis optimistlik meeshääl. Käskis kuulajatel puusad nõksuma panna, sest kohe pidi tulema rütmikas lugu Anne Veskilt.

Minule tuli üks vana lugu meelde. See juhtus siis, kui tütar oli veel lasteaialaps. Pidime töökaaslastega mu sõbranna sünnipäeva peole minema. Leppisime kokku, et koguneme teatud kellaks Balti jaama ja sõidame siis sealt kõik koos peole. Võtsin tütre kaasa, sest ta ootas kokkusaamist sõbranna lastega.

Niikaua, kuni ootasime teisi kogunejaid, hullas mu tütar ühe tädiga. Ma ei jälginud neid ja ei teadnud, millega nad tegelesid. Arvasin, et midagi juhtuda ei saa. See tädike oli enne ka tütart hoidmas käinud.

Vestlesin teistega, keda polnud kaua näinud. Lõpuks olid kõik kohal, keda ootasime, ja me läksime takso sabasse. Tol ajal olid taksod veel odavad, aga järjekorrad see-eest pikad. Meie ees oli oma kümne inimest kindlasti. Seisime siis ja ootasime vesteldes. Mu tütrel hakkas ilmselt igav. Niheles ja jooksis niisama ringi.

Lõpuks läks ta selle tädi juurde, kellega oli enne aega veetnud. Võttis talt varrukast kinni ning lausus oma kõva ja selge häälega, et kuule tädi, tantsi mulle veel seda puusanõksu tantsu. Järsku tekkis taksosabas piinlik vaikus. Kuskilt eestpoolt ütles siis mingi mees ka, et tantsi, tantsi jah, armas tädi. Mõni hetk püsis veel vaikus, siis hakkasid juba kõik naerma.

Vaene proua oli näost tulipunane. Vabandasin selle naise ees, et lapsel oli igav. Siis tuli mitu taksot korraga ja me saime sealt õnneks minema. Aga millegipärast jäigi see tädi mu tütrele puusanõksu tädina meelde.

Teine lugu juhtus juba mu lapselapsega hulga aastaid hiljem. Olime ühe vanaonu sünnipäeval sugulastega. Seal peres peeti sünnipäevi ikka väga rahvarohkelt ja uhkelt. Lauad olid tavaliselt lausa lookas. Meie poiss sõi kiiresti kõhu täis ja läks siis teiste lastega ringi jooksma. Neile toodi mõned lauamängud ja pandi nad esikusse mängima.

Siis läks aga peo perenaine kööki ja kiljatas sealt oma pojale, et see unustas kotletid soojendada ja lauale viia. Sõna kotlet oli aga meie lapsele niisugune võlusõna, mille vastu ei saanud ta ka täis kõhuga mitte. Teised lapsed jäid mängima. Muidugi haakis meie väikemees end kiirelt onule sabasse.

Koos soojendati kotletid mikrouunis ära ja viidi need siis lauale. Mudilane tõstis endale kohe ka kotlette ette ja unustas end sööma. Käis vahepeal mängimas ja siis tulid kotletid uuesti meelde. Vudis veel kord laua äärde, et maiustada. Õnnetuseks olid kotletid juba otsas. Lapse nägu venis pikaks.

Natuke aega kulus mõtlemiseks, siis kõlas üle laua poisi hääl, et kuule, kotleti onu, kas lähme kotlette juurde tegema. Onu käest unustas laps ju enne nime küsida, mis moodi sa ikka seda onu siis kutsud, kellega neid hõrgutisi tegid. Nii sai see onu endale uue nime ja lauda toodi juurde kotlette.

Läksid aastad ja sama onu tuli oma prouaga meie Mamma sünnipäevale. Poiss käis siis vist juba koolis, nii kuuendas klassis. Nähes taas sama onu, teatas ta oma emale, et kotletionu tuli ka. Nii jäigi onule nimi külge ja ta on ikka kotletionu veel tänaseni.

Miks see küll nii on, et laste poolt antud nimed püsivad kaua inimesel küljes?

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta