Üks kiviotsija sündis niisama otsijast. See, kes põhjaranniku lahtede vahelt poolsaared avastas ja poolsaarte vahelt lahed endale leidis.

Kivised rannad on siin kaunil maal kivisemad, kui algul arvatagi oskasin ja suured rahnuüllatused viisid väiksed mõtted peast. Tahtsin suuremaks saada, nagu soovivad kõik Lahemaa lapsed.

Nende laste sekka sattusin minagi oma kaheksateistkümnendas elusuves. Viie aastaga sain kõik suured rahnud kokku loetud ja ligi kolmkümmend tuli kokku neid.

Tundsin end lapsena ehk väiksena sel suurel maal. Laps, kes ülespoole suuremate poole vaatab, on hea laps.

Nii piidlesin kõiki põhjaranna suuri kive alt üles. Alles hiljem kaugelt eemalt tundusid nad jälle pisemad kui enda ees või kõrval. Omalaadne kivijaht kestis mul viis aastat.

Üllatused randades või rannametsades said üle loetud ja kõikide rahnude nimed selgeks õpitud. Viie aasta kolamised said lõpuks otsa. Järgi jäi üks suureks saanud lahtede laps, kes koos kividest sõpradega end suuremana tundis.

Lahemaa, 1990-1995.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta