Laukasoos kolades läksin aega peatama nii endas kui rabas. Rabaservades passides see mul vahel õnnestus ja vahel mitte.

Elu esimese seapesa leidsin just sealt rabaserva männikust. Siga oli rohtu ja sammalt ja oksi kokku kuhjanud ning endale pesa rajanud. Pisut kummaline lugu, mis koheselt peatust küsis. Hiljemgi samas rabas kui ümbruskonna metsades kolades sattusin vahetevahel taas seapesa peale.

Mõtlikult peatasin ajahetke, sest ma iga päev seda teha ei saanud. Siga kui puhtust armastav loom ei külita igas juhuslikus paigas. Just pikemates puhkepaikades teeb ta endale pesa, mis puhas ja korrashoitud on.

Kustkohast rahva keelde sõna seapesa tulnud on, seda ma siiski ei tea. Aga metsaalustest seapesadest kindlasti mitte. Selleks on need liiga puhtad ja korrashoitud.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: