Võsu mees Virko Sirkliga kogesin mitut teed. Hea lahemaise teekaaslasena olime jälle ninapidi koos, seekord jälle Eru lahe rannas. Tegime ühise taasnägemise auks lõkke üles, Virko tõi merest vett ja ütles, et nüüd teeme mereveest teed.

Algul pisut muigama pannud seik, mis tegelikkuseks sai. Vesi läks keema ja tee nagu oligi peagi valmis, selline tõmmu ja aurav, lõhnas nii nagu peabki olema.

Millegipärast Virko viivitas ja viivitas esimesena mereteed proovimast ja vaatas mulle silma, kaks mõtet silmadest lugeda...  Nii proovisingi mina esimesena ja midagi vastikumat ei ole ma elus veel kogenud. Virko kallas tee rannaliivale, see kadus rannaliiva.

Sirkli naljad olid alati õpetust täis. Niimoodi ka käik randa merest teevett nõutama. Ja rohkem pole keegi mind õpetanud mereveest teed tegema. Selle ühe korra õpetus jäigi eluks ajaks külge. Rabaveest saab teed küll, seda teadsin ja seda juttu uskus isegi Sirkel. Kuna mina mereveeteest kuulda algul ei võtnud, viiski tark mees mind õppetunniks Eru lahe kaldale.

Eru lahe kaldal, suvi, 1992.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: