Pikimate käikude ja peatuste paik oli minu jaoks lahtedega maa – Lahemaa. Suurte kivide juures peetud peatused olid suured ja neid kogunes omajagu.

Kui suur kivi samblakasukaga kattub, kasvab seal kivi seljas või turjal vahete-vahel ka üks taimeke - kivi-imar. Taimeke kivil, mille nägemine ise on ühte peatust väärt.

Nii ta panigi mind seisatuma ja vähemasti sada korda suurte kivide maal - Lahemaal.

Taimeke, mis kogu vajaliku vedeliku eluks ja kasvamiseks saab vihmaveest ja päikesest, on ju peatust väärt. Ja peatuste korraldaja amet, giidiamet on see, kus seisatud koos sind saatva inimrühmaga. Nii saavad peatujad targemaks koos sinuga. Nii peatusin mõne kivi-imara juures vähemalt sadakond korda ja inimrühm koos minuga samuti.

Taimeke ise on väikest kasvu ja aeglase kasvutempoga. Ehk seepärast teda vähe teatakse ja tuntakse. Minu sadakond peatust tegid vähemalt kolmtuhat Lahemaad külastanud turisti targemaks. Noh, asi seegi, tõden hiljem kui vahel niisama peatun ilma turistideta mõne kivi-imara juures.

Lahemaa 1991-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: