Tüdruk nimega Maria Kall oli natuke minu oma ehk natuke minu moodi. Ta suvitas Toolse jõe suudmes oma ema ja isaga ning õega ja tal oli metsas oma viupesa saladus. Ta käis oma saladuse juurde ikka - jälle ja see oli vaid tema oma.
- Marek Vahula lood
- 5. veebruar 2020
Mina kui viusõber olin tal jälle ühel päeval hoovi peal. Ja kahekesi läksime Maria saladuse juurde. Heinakuu alguse viupojad tegid oma hommikuhäält ja olid pesa lähedal külgokstel.
Ja Maria ja Mareku suur saladus jäigi meie kahe vahele. See suvehommikune käik pani meid punastama ja mitte vaid päiksetõusust. Tagasiteel kadus põsepuna ja ei tulnudki enam kunagi tagasi. Väike ühine käik oli tunnijagu pikk ja niisama pikaks meie armulkäik jäigi.
Väiksed armulood on vahel ühe hommiku pikkused. Nii ka minu ja Maria oma. Tagasi ma Toolse jõesuudme hommiku juurde ei kippunud, sest tahtsin, et jääks vaid väike pesalugu ühe targa tüdrukuga, kes ka natuke viukeelt tundis.
Seda lookest läksin ise sealt otsima. Ja kui ma olin ta leidnud, siis olin iseendaga rahul ja tüdruku ja viuga samuti. Ülejäänud viupesade juurde läksin ma alati üksinda. Viulapsed üleval pesas panid mind üksinda punastama ja vaid üks viu ja tüdrukulugu jäigi Toolse metsast kaasa võtta.
Toolse, heinakuu 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
