See väike kevadlugu tõi minu elu teise karvasjalg-viu silmapiirile. Panin ta nimeks kevdekuulutaja, sest rohkem keegi kevadet seal vaikses maanurgas ei kuulutanudki.

Ma oleksin seda teinud ise, aga viu jõudis minust ette. See suur tundralind on isemoodi lennuga ja seda maandumisel. Harjunud elama puudeta tundramaastikel, maandub ta puu oksale isemoodi lennuga, nimelt ülevalt poolt. See mulle silma hakkaski ja kevadekuulutaja nime teada andiski. Sellise kevadalguse üle rõõmus kuid mitte õnnelik, tatsasin jälle ümber vana maja ja kuulutasin ise ka kevadet, mis siis, et vaid iseendale.

Kauksi, jürikuu, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: