Koljaku mägi Võsu külje all oskab suurepäraselt vaikida. See oli see, mis mind ikka ja jälle sinna tõi ja jälle istuma või isegi seisatuma pani.

Tähtsa paiga läheduses on ka maantee, mis vahetevahel vaikuse ära ajab. Kord avastasin seal samblase männimetsa keskelt ühe suure männi, mille all lopsakas taimestik kasvamas. Veel oli seal kalasoomuseid ja konte ning haugi pealuu.

See oli merikotka saagilahkamispuu, mille otsast ta oma lähedalasuvast merest püütud kaladega maiustas. Huvitav paik sai selle tähtsa leiuga veel tähtsamaks. Nüüd oli seal peale vaikuse ka midagi silmale vaadata ja mõistusele tööd anda.

Ikka ja jälle tulin sinna tagasi ja juba eemalt paistis jälle hõreda metsa vahelt lopsakas taimesõõr selle puu all. Kotka söömaaegade jääk, mis alla pudenes, tegi maa viljakaks ja taimekasvu lopsakaks. Tähtis mees olen ma alati olnud. Ja eriti tähtsana tundsin ma end taas kotka söömapuu all.

Koljaku, 1991-1995.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta