Neerutimaa suure kuivati taguse koplitemaailma keskel on väike lohuke. See, kus mullikajäljed mudas ja vahel vihmadega veesilmake vastu vaatamas.
- Marek Vahula lood
- 27. august 2019
Liiga väike on ta pardipaaridele või kajakatele või kogrepoegadele. Kogu aeg oli ta minu jaoks olemas olnud ja ikka üksinda vastu vaatamas.
Eluraja üheksateistkümnendas sügiskuus jäin kord hilja peale ehk hämaruse varjude küüsi. Lombikesel oli teinegi külaline - veetallaja, pisike tundralinnuke, kes meil vaid läbirändaja on. Ta mängis seal veepinnal oma mängu, mida elus esimest korda kogesin.
Vahel ta sukeldus, et midagi põhjamudast noka vahele leida ja siis rahutu väikse linnu hing mängiski edasi. Tunnike pimeduse saabumiseni möödus linnuga ühiselt. Lõpuks olin sellest sügisest leidnud selle oma mängu, mida ehk taga olin otsinud.
Kui pimedus veesilma sulges, jäi lind paigale ja vist tukastas pardi moodi veepinnal. Mina lahkusin ja olin enda silmade üle õnnelik, mis jälle midagi avastanud olid.
Väike veesilm tõmbas mind enda poole juba seitsmeaastaselt. Ja kaksteist aastat hiljem oli ta see, kes pisikese veelinnuga mulle sügisesest hämarusest vastu vaatas ja edasi minna ei olnudki nii pime kui üks kaunis silm ja väike taigalind mulle uue maailma olid loonud.
Neeruti, sügiskuu, 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
