Vooremaa maastikud said ükskord armunute paigaks. Et nende seas minagi üks olin, siis jõudsin sinna veel ja veelkord tagasi, ka ilma teiste armunuteta.
- Marek Vahula lood
- 4. oktoober 2018
Et merikotkad juba Vooremaale jõudnud on, seda olin samanimelisest ajalehest lugenud. Ja ühes sügiseses päevalõpus olidki kaks noorlindu Pikkjärve kohal tiirutamas. Et ma kadunud armastuse jälgedes kõndisin, ei olnudki mulle suur üllatus. Endast suuremaks üllatuseks olid noored merikotkad, sest Vooremainegi elu ei salli tühja kohta ja armastus ei kao ka Vooremaalt mitte kuhugi. Ma saatsin neid pika pilguga umbes nii nagu kunagi ühte ema ja tütarlast. Ja olingi jälle Vooremaal ja jälle armunud.
Pikkjärve, sügis, 2007.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
