Väike leidmine jäi teeraja lähedale. Kuidagi juhuslikult ma talle peale sattusin ja edaspidigi käisin teda pilguga katsumas.
- Marek Vahula lood
- 23. august 2019
See oli vast viiemeetrise läbimõõduga rabasilm, kus kõik rabasilmas vajalik olemas oli. Oli selleks siis turbasammal ja jõhvikas ning kanarbikututt. Nii väikest raba ma varem ega hiljem leidnud ei ole.
Väike lohuke maapinnas, millest ta sündinud oli, oli ilmselt jääaja sünnitatud laps ja sinna ta ise oligi sündinud. Sain seal ka varba märjaks nagu rabas peabki saama ja korjasin kolmkümmend jõhvikat. Ja kolme aasta nelja sügisega käisin teda vast kolmkümmned korda ikka vaatamas.
Maailma väikseimale rabale jäi nimi panemata. Ehk oli ta liiga väike selleks, kuigi suureks sõbraks ta sai mulle. Viis sekundit, mis rabaületuseks kulus, tegidki varbad ja silmad märjaks, sest õnne ja pisaraid ikka taga otsitakse. Need jõhvika ja pohlavarred, mis seal kasvasid, tõid rabamõtted mulle pähe ja ehk neid laiiast maailmast jälle otsima asusingi ja väike nimeta rabake jäigi kauge külaserva mälestuseks.
Kauksi, 1995-1998.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
