Jutustus vanamehest ja merest on üks lõputu jutustus. Minu vanamees oli vana merekaru Harri Sandström, Kasispea mees, ja minu meri oli Eru laht põhjarannas.

Harri oli siis juba aastates, kui tema pere 1991 aasta lehekuus üles leidsin. Minu toodud nende pere valgamisse paat tõi talle suured pisarad silma. See paat sai vana mehe uueks ning viimaseks rõõmuks.

Selle rõõmu nimeks oli keset lahte vees asuva suure rändrahnu juures veetaseme mõõtmine. Kolmest Loo saarest pisut põhja poole see asus ja sinna vanamees aeg-ajalt sõudiski. Üksi ta sinna sõudis ja üksi sai ta mere ja kivimõõtmisega hakkama. Üksi tuli ta ka sealt tagasi ja üksi üleval toakambris pani ta oma mõõtmised ka kirja.

See suur rändrahn oli üle paadiserva kiigates vahel hoomatav, aga tema pealagi ei ulatunud kunagi laineharjale. Minule oli silmarõõmuks ja teadmisrõõmuks, et mõne lahe põhjas ka mõni suur kivi olla võib. Vana meremehe viimane rõõm tegi mind targemaks ja hiljem jutustasin mehe jutustuse edasi ka oma ekskursioonigruppidele.

Ühe vanamehe rõõm oligi vahel just see, mida kuulata sooviti ja mis tegi targemaks . Vana mees kadus ja hiljem tema vaatluskausta sirvides sain minagi teada, kuidas ja millal ühe lahe vesi kord tõuseb ja siis alaneb. Vanameeste ja poisikeste rõõmud on sageli sarnased. Mere ääres olin minagi alati poisike. Just Harri oli see, kes minustki väikse meremehe kasvatas, seda kui kivimõõtja.

Kasispea 1991-2007.

Jaga: