Kahe mõisa, Palmse ja Sagadi piirirajal teeveerel on üks üksik suur kivi. See, millest ma palju kordi jala mööda olin käinud ja millest inimsuud nii mõndagi pajatasid.
- Marek Vahula lood
- 7. mai 2021
Seal olevat nimelt nõidu põletatud, et mõisapiir kindel oleks ja ühe koha peal paigal püsiks. Rahvasuu räägib alati midagi ja kes teda hoolsalt kuulas, olin ka mina ise.
Viie aasta tagune nõiakivi jutt ei veninud eriti aastatega pikemaks. Jutujätku looklahelisel maal leidsin ma ise, kes nõiakivist rääkima hakkas neile, kes lahtede ja mõisade maale külla tulid.
See minu jutt, mis bussitäied alati kuulama pani, algaski alati Palmsest pihta ja paljudele oli Kone Nõiakivi üldse üllatus missugune. Bussipeatused nõiakivi juures said minu etteastete osaks ja kui bussitäie lapsi ümber nõiakivi jooksma viisin, siis sündis ka minust alati päevakangelane.
Vanasti ehk ammustel aegadel olevat ümbruskonna lapsed nõiakivi jooksuga pattudest lahti saanud. Ja siis selguski kaheksa pika aasta jooksul kui palju patuseid Eestimaal elab, sest kõik jooksid alati minu järel kolm korda ümber kivi ja keegi ei jätnud kunagi jooksmata.
Patulistele ekskursiooni teha on imelihtne, seda eriti siis kui on kolm korda ümber kivi joostud ja pattudest lahti saadud. Nii koos minuga 342 korda kahe mõisa rajal.
Palmse-Sagadi 1995-2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
