Talvekülmades õhtutes vaatasin vahel pilkases pimeduses ringi. Ajasin omi talvemõtteid taga, mille ma vahel ka üles leidsin.

Mere poole ehk põhja suunas vaadates olid vahel valguskiired taevas sähvimas, mis alles mõned aastad hiljem selgituse leidsid. Vene piirivalve valgustas rannajoont ja kui helgiheitja ring täis sai, tõsteti see üle taevalaotuse uude algusesse, et see jälle uut ringi alustaks.

Virmaliste moodi valgusemäng oli külalastele uudistamiseks. Kuid ainuke nende seast olin mina, kes rohkemat asjast teada soovis. Ja kui tõde tarkuseks sai, olin ise natuke kurb, et mererand nii kinni on. Ehk see tõigi igatsuse mere järele mulle põue, kuigi temast vaid 37 kilomeetri kaugusel olin.

Läks veel mitu aastat enne kuni põhjarannik vabaks sai ja ükski praegune külalaps ei tea kunagistest virmalistest mitte midagi. Vahel vaatan talviti mere poole ja igatsen tagasi sinna vabaduse juurde, kus meri inimese vabaks teeb. Külalapsena mul seda teha ei lastud ja nõukogude virmalised olid need, mis suletud merest ja rannast rääkisid.

Neeruti, 1980-1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta