Kadrina mail Vandu külas asus kunagi Eesti suuruselt kolmas haigrukoloonia. Haigrud lendasid toidujahile igasse suunda nagu ikka need suured linnud teevad.
- Marek Vahula lood
- 4. oktoober 2017
Viitna metsas 1986 aastal toimus vabariiklik bioloogiaolümpiaad. Minu suureks rõõmuks lendasid ka üle oliümpiaadiliste koduse haigrukoloonia haigrud. Vaatlesin neid rohkem kui tüdrukuid, kes õhtul telki pugesid.
Neli aastat hiljem kõndisin jala Palmsesse. Üle küla lendas mere poole taas kodune suur haigur. Matkadel Kasispea poole saatis mind jällegi haigrulend ja ikka läks see võimas lind mere poole. Juba mere hääli kuulev Vihasoo oli see paik, kust nad üle Eru poolsaare laheni jõudsid.
Nii avastasin oma koduste haigrute tähtsa toitumispaiga ja sündinud oli haigrurekord kui kaardilt kilomeetrid kokku lugesin. Kokku sain 37 kilomeetrit, mis on omapärane maailmarekord. Kui tavaliselt tuleb haigrute lennuraadiuseks kolooniast kuni 20 kilomeetrit, siis minu tuttavad suured linnud lendasid iga päev pea nelikümmend kilomeetrit. Olin iseendale tänulik, et kunagi haigrupesad leidsin ja siis hiljem pead püsti hoides kodused linnud ära märkasin. Ja just täpselt nii sündiski üks haigrurekord.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
