Esimene kord haigrute pesapuude vahele nende koloonias kõndima sattudes olin justkui uuesti lapseks sündinud. Haigrulapseks sündisin nimelt ning seda 11 aastaselt.
- Marek Vahula lood
- 6. november 2017
Tagasi oma kodu ja külaaskelduste juurde naastes ei läinud minus sündinud haigrulaps kuhugi kaduma. Kui tahtsin jälle haigrulaps olla, asusin teele Kadrinamaal asuvasse Vandu haigrukolooniasse. Soov esimene olla tuli kui üks kutse elu enese poolt, mille alati vastu võtsin.
Aplausi saatel sain lilled äravõidetud bioloogiaolümpiaadi eest, seda juba kolmeteistkümne aastaselt. Niimoodi esimene olla sain Kadrina kooli aegadel palju kordi. Kui kooliaeg lõppema hakkas, olingi jälle valmis olema esimene. Kui Vandu haigrukoloonia 24. mail 1990. aastal esimesena Eestis ja maailmas kaitse alla sai, olin esimene inimeste seas, kes sellist asja teinud oli.
Külaskäik Lääne-Viru maavalitsuse majja oli minu jaoks sama uus ja suur maailm kui kunagine esimene käik haigrukodude juurde metsatukka. Lääne-Viru tollane maavanem Lembit Kaljuvee allkirjastas minu ettepaneku. See üks minu suur ja tähtis käik sünnitas siia ilma esimese kaitse alla võetud haigrukoloonia.
Miks üks haigrukoloonia peab looduskaitse all olema, seda võiks küsida ikka ja jälle. Ja kindlasti mitte vaid selleks, et ma jälle saaksin esimene olla, kuigi ka selles viimases arvamuses väike tõde sees oli ja on. Elu esimene suur ja tähtis leid saatis mind terve ülejäänud kooliaja. Üks suur ja tähtis on alati ka suur ja kallis. Nii sündiski siia ilma kõige esimene haigrukoloonia kaitseala.
Kadrina, mai, 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
