Käsmu külatänava lõpus parkimisplatsilt algav tee jõuab metsa sisse kui uude ja omaette maailma. Giidi järel tulevad lapserühmad said selle maailma nime teada juba teeviida juures – Käsmu kivikülv.
- Marek Vahula lood
- 22. veebruar 2018
Kui see Eesti suurim kivikülv mis mitme tuhande aasta tagust rannajoont näitab mändide vahelt paistma hakkab, muutub järsku giid Mareku maailm. Ta mängib oma grupiga nagu kass hiirega. Ta teeb ühe ja mitme kivi juures peatusi, eksleb siin ja sealpool kive ja külvi ennastki, kuni lõpuks ring täis saab ja alguse kohta tagasi jõutakse.
Õieti kivikülvi esitledes tuleb teha musta tööd. Tuleb pea pool tundi end pingutada ja sõnaosavaks teha ning kivikülvi maailm saab lõpuks lastele selgeks. Giid, kes lõpuks lapsed viieks minutiks külvile vabalt jooksma laseb, on ka ise õnnelik tehtud töö üle.
Kivikülv ei ole ise sündinud siia metsa alusesse ilma. Kunagine rüsijää tõi ja kuhjas suured kivid rannajoonele ja merest tõusev maa jättis nad maismaa osaks. Üks õige kivikülvi tutvustav giid ei ole ise sündinud siia ilma. Ta on teinud juba kodus individuaalset tööd, et mitte laste ees põruda.
Iga kivi jutt mõne kivikülvi kivi juures pole ka ise siia ilma sündinud. Ning pea kolmveerand tunnine kivikülvi ekskursioon ei sünni ilma hea giidita siia ilma. Väheseid Lahemaa giide võib nimetada kivikülvi giidideks, kes lastele kõik õieti selgeks teevad. Ometi mul õnnestus see üks olla ja õnnelikuna ei ole ka mina ise siia ilma sündinud. Eelnenud on ikka põhjalik eeltöö, et õieti kivikülvil laste keskel olla.
Käsmu, 1995-2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
