Roostik Vihasoo ja Kasispea vahel Eru lahe kaldal oli ikka minu möödaminemistel heaks paigaks.

Eemalt tegi ta oma hääli, kas tuulemüha või linnukisa näol. Ja alles kolmandal suvel leidsin end päris roomüüri servas peatumas ja kuulatamas, sest sealt omapärast häält kuulda sain.

Selline lühike ja kare ning roohabeka kurgust ja südamest tulnud. Nii sai häälekas meri ja roostik uute minu seisakute paigaks. Seda, et meri õpetab ja targaks teeb, seda ma siis juba teadsin. Et ka roostik seda teha võib, saingi alles ühel suve varahommikul teada. Tarkus siis lihtne ja inimlik - seisatu ja kuulata.

Nii võidki kogeda elus esimest korda mõnda uut häält. Sealt said alguse minu käigud rooseina manu, sest vaikusest ei leia ma nii palju enda jaoks kui Fred Jüssi näiteks. See väike linnuke tegi selle mulle selgeks ja nii ta minu üheks lemmikuks kohe saigi.

Kasispea ja Vihasoo vahel, 1993-1995.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta