Surnud põder oli sügiseses metsas. Selle pinginaabri Kalle Koivistoineni poolt leitud põdral oli kuuliaugu küljes ja ta ajas juba ebameeldivat laibalõhna.

Et tal kaks kaheharulist sarve peas olid, see viis pinginaabrid rauasaega peale koolipäeva uuesti sinna põdra juurde kohale ja nii algaski põdrasarve saagimine. Saagijaks olime mõlemad vaheldumisi.

Et põder laibalehka ajab, siis pidi saagija sarve saagides hinge kinni hoidma ja seda ei saa ju teha lõputult. Nii kordamööda ja mõne minuti kaupa saidki mõlemad sarved saetud. Kumbki pinginaaber sai ühe sarve omanikuks.

See sarv on mul siiamaani kapi peal. Ja sarve otsas on näha saagimise jäljed. Ja need ei kao kuhugi, nagu ei kao kuhugi kahe leidliku pinginaabri metsast leitud sarvelugu.

Vandu, sügis, 1983.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta