Ühe varase ärkamise loo saatuse peitsin ühe maakodu raamatu vahele. See oli rongapesa pilt kuue suure pojaga. Selle juurde jõudmine võttis aega terve kevadise aja.

Rongapesa enda leidsin naistepäeva paiku. Karge hommiku vaikuses tegi rongaema oma karget häält ja üleval männivõras see pesa oligi. Jõudmine tema juurde ülesse võttis aega kolm kevadist nädalavahetust.

Kahel laupäeval olin mineja üle suure põllu. Seal metsa taga ta oligi. See kohaliku metsavahi järgi Sula Ennu metsaks kutsutav metsanurk oli nagu rongapesa jaoks loodud. Nagu peagi selgus, oli ta loodud ka tema leidja jaoks.

Kolmas jõudmine 9. mail 1986 aastal oli koos fotoaparaadiga. Naaberkuusk oli see abimees, kes mul pesa lähedale jõuda aitas. Seal üleval 23 meetri kõrgusl sündis must-valge pilt kuuest rongapojast. Naaberkuusk, mis üheksa meetri kaugusel pesapuust, aitas teha haruldase pildi.

Üks piltidest sai ühe raamatu vahele peitu. Elumerelt tagasi pöördunud ja saunaelanikuks saanud, oli kadunuke see, keda taga otsima hakkasin, justkui igatusest ühe kauge kauni mälestuse järele. Mitte enam meenunud raamatu nimi jättis sellel soovil täitumata. Linnameheks saanud ja hakanud, kadunudei läinud igatsus kusagile.

Saunakodust kaasavõetud mõned raamatud olid need, mis riiulit täitsid. Sellel õhtul, mil üllatusi taga otsitakse, olin minagi üht ammust mälestust meenutamas. Bengt Bergi „Viimased kotkad” kui looduslugemise klassika, avanes ja lehtede vahelt lipsaski välja 18 aastase vaheaja järel tema - rongapilt.

Meenutama üht varajast tõusmist ja teekonda pesa juurde. Ja linnas seda tagasitulekut ma hinges ju soovisingi.

Rakvere, sügiskuu, 2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: