Viimastel aastatel on Eesti meedias korduvalt kirjutatud karusnaha kasutamisest, vajadusest ja loomadest. Enamik artikleid on edastanud infot loomaõiguslaste meeleavaldustest, mõnes üksikus on puudutatud  karusnahakasvatustes toimuvat laiemalt. Märkamatuks on jäänud karusnaha looduslikkust puudutav pool, mis ekslikult arvatakse olevat karusnahkse toodangu eeliseks. Tegelikult on pigem vastupidi: karusnahk on selle tootmiseks kuluvate ressursside koguste tõttu üks ebaökoloogilisemaid rõivatööstuses kasutatavaid materjale.

Moetööstus ja karusloomakasvatus müüb tooteid efektiivsemalt, kui karusnahka reklaamitakse ökoloogilise valikuna. Kasutatakse näiliselt keskkonnasõbralikke  argumente, nimetades karusnahka "looduslikuks, bioloogiliselt lagunevaks ja ümbertöödeldavaks”. Selline teave on aga eksitav.

Näiteks korraldas Kanada Karusnahanõukogu hiljuti kampaania, taastutvustamaks karusnahka kui loodussõbralikku ja keskkonnaaktivistidele sobivat toodet. Nimetatud reklaamikampaania on pälvinud looma- ja looduskaitsjate pahameele.

Mitmetes riikide, nagu Inglismaa, Taani, Hollandi, Itaalia ja Soome, on reklaamides keelatud viidata karusnahale kui keskkonnaohutule tootele. Loodussõbralikkuse mõiste ei ole üheselt reguleeritud ning selle kasutamisel ei ole sügavamat tähendust. Ka teised käibesõnad, nagu orgaaniline, looduslik või naturaalne, võivad viidata vaid heale reklaamitööle. Sõna “taaskasutatav” tähendab näiteks kõike, mida ise ümber töödelda otsustame.

Tegelikkuses on karusnaha äärmiselt ressursikulukas. Ainuüksi nahkade pesemine, kuivatamine, pleegitamine, parkimine, värvimine ja stiliseerimine nõuavad ulatuslikku kemikaalide kasutust, rääkimata loomade toidu tootmisel ja transportimisel kulunud energiast.

Kunstkarusnahka ja teisi fossiilsetel kütustel põhinevaid materjale peetakse aga äärmiselt keskkonnaohtlikeks. Niiviisi jääb aga vale mulje, justkui peaks tegema valiku kunst- ja päriskarusnaha vahel, kuigi suurem osa inimestest ei kanna kumbagi. Karusnaha puhul on tegemist nišitootega, mis ei ole tänapäeval vajalik ja millele on alternatiiviks igasugune tekstiilikiud.

Karusnaha masstootmise ajaloost

Nõudlus karusnaha järele oli suurim 18.-19. sajandil, mil toimus Euroopas üldine kliimajahenemine. Seda ajastut on nimetatud ka väikeseks jääajaks, mis põhjustas muuhulgas karusnahkade impordi kasvu. Põhiliseks kaubaartikliks olid Ameerika mandrilt pärit kopranahad, mida veeti sisse sadades tuhandetes, tekitades kobraste arvukuse massilise vähenemise ja mitmel pool ka väljasuremise. Juba sel ajal kasutati nahaparkimisel ohtlikke kemikaale. Näiteks Connecticutis võib siiani leida mütsitööstuses vaja läinud elavhõbeda jälgi.

Hiljem hakati rajama karusloomade kasvatusi, kus oli loomadel pisut rohkem ruumi kui nüüdisaegsetes puurides ja mõnel pool isegi ujumisvõimalus. Siiski ei saa ka neid tingmusi võrrelda looduslikega.

Loomade ümberasutamine, kasvatamine, sageli ebaõnnestumine ja seejärel kasvanduste hülgamine hävitas looduslikku tasakaalu. Näiteks Venemaa asutas Alaska-lähedasi saari rebastega, kus neid oli võrdlemisi lihtne püüda. Meresaared ei olnud harjunud rebasesuuruste kiskjatega ja põhjustati paljude merelindude väljasuremine.

Islandil on karusloomakasvatuse eesmärgil puna- ja hõberebaste importimine oluliselt vähendanud kohaliku arktilise rebase arvukust, sest sissetoodud võõrliigid on tihtipeale agressiivsemad kui kohalikud. Nii on ka meie aladel elav Euroopa naarits tunnistatud kaitsealuseks liigiks ja karusloomadena kasvatav Ameerika naarits võiks kergesti põlismaise liigi välja suretada. Loomakasvatustes on haigused ebahügieeniliste tingimuste tõttu väga levinud ja selleks, et metsloomad nakatuks, piisab kokkupuutest vabaduses ja puuris elava looma vahel. Karvkatet haigused niivõrd ei mõjuta, sest loomad tapetakse kohe pärast täiskasvu jõudmist.

Karusnaha tootmine hävitab ka mereimetajaid. Noori hülgepoegi kütitakse moetööstuses hinnatud valge karvkatte pärast. Hüljeste ja vaalade liha müüakse Kanadas ja Venemaal karusloomadele söödaks.

Karusnahakasvatus on vastutav veel mitmete liikide väljasuremise või loodusliku tasakaalu hävitamise pärast. Lihtsamateks näideteks on farmidest põgenenud pesukarud Saksamaal, mingid Islandil, sooblid USA-s ja opossumid Uus-Meremaal, kellega loodus ei oska enam toime tulla. Kahjuks teeb inimestepoolne uuestisekkumine sageli veel rohkem halba.

Karusnahatööstuste keskkonnaohtlikkus

Kui lähed poodi, siis on enamik müüdavast karusnahast pärit intensiivsest karusnahatootmistest, mis loodusele vähemalt samavõrd ohtlikud kui teised intensiivpõllumajanduse liigid.

Ettevõtmise iseloom nõuab, et tulu teenimiseks peab väikesel territooriumil kasvatama võimalikult palju loomi. Loodus ei tule toime tuhandete loomade väljaheidetega maa-alal, mis on väiksem isegi ühe looma elupiirkonnast.

See annab ka mõista, et loomade elu karusnahafarmides on kõike muud kui õnnelik. Isendid, kes harrastavad looduses eraklikku eluviisi, peavad elama koos. Loomadel ei ole võimalik väikestes puurides kunagi liigiomaselt käituda, näiteks piisavalt liikuda. Seetõttu tekivad paljudel neist tõsised psühholoogilised ja kannibalismini viivad käitumishäired.

Intensiivsed loomakasvatused reostavad olulisel määral loodust. Loomade jäätmed on rikkad fosfori ja lämmastiku poolest, mis uhutakse vihmaga jõkke või pinnasesse, kus need rikuvad põhjavee. Väljaheidetes leiduvad toitained põhjustavad ümberkaudsetes veekogudes vetikate vohamist, mis omakorda vähendab vee hapnikusisaldust. See võib tappa tundlikumaid kalaliike ja muuta vee inimestele kõlbmatuks. Näiteks on ühes maailma suurimas karusnahakasvatusriigis Soomes toodavad karusnahafarmid aastas rohkem kui 1500 tonni ammoniaaki. Neist pärit olev lämmastik võib raskendada puude talvitumist. Karusnahakasvatuste lähedal asuva linna Kaustineni põhjavesi on reostuse tõttu niivõrd rikutud, et selle tarbimine tuli lõpetada. Rootsis suleti suurim rebasefarm 1998. aasta jaanuaris, sest reostas kohalikud veevarud.

Pärast nülgimist visatakse tuhanded loomade lihakehad metsa või prügilatesse, kus need reostavad lähedasi veekogusid ja pinnast. Neid juhtumeid on raporteeritud arvukalt.

Teine võimalus on, et loomade lihakehad söödetakse sisse uutele loomadele, kuid see on välistatud, kui loomi tapetakse mürgisüstiga.

Lõksude panemine

Et loodushoiutemaatika muutub järjest populaarsemaks ka jõukamate inimeste seas, kelles nähakse karusnahatööstuse potentsiaalseid kliente, on välja mõeldud “ökoloogilise karusnaha” mõiste.

Paraku ei ole see korrektne. Enamik karusloomi on üksildase eluviisiga, näiteks mingid (ameerika naaritsad) võivad omada kuni nelja ruutkilomeetrist isiklikku territooriumi, samuti on looduses alasid, kus karusloomad ei ela. Seega peavad püüdjad lõksude üles seadmiseks ja regulaarseks kontrolliks kulutama palju aega ning kütust. Kui nüüd mõelda, et sugugi igasse looma liikumisalasse asetatud lõksud ei too soovitud tulemust, suureneb kütuse-, aja- ja lõhutud või kaduma läinud lõksude kulu veelgi. Enamasti asuvad siiani tühjaks küttimata alad inimasutusest kaugel, kus puudub infrastruktuur ja kohalejõudmiseks kasutatakse energiakulukaid maastureid.

Ford Motorsi uurija Gregory Smith viis läbi uuringu, mille tulemusena leiti, et loodusest püütud metsloomadest valmistatud kasuka tegemiseks kulub 3 korda rohkem energiat kui sünteetilisest materjalist kasuka valmistamiseks. Smith võttis arvesse kogu fossiilse kütuse, mida kulutatakse sõidukitega lõksude kontrollimiseks, samuti naha parkimiseks vajalikud protseduurid.

Lõksud on saagi suhtes valimatud. Endine USA jahimees Bill Randall väitis, et lõksuseadmine on vältimatult probleem ja olenemata lõksuseadja oskustest võib iga lõks püüda kõiki loomi ja linde, metsikuid ja kodustatuid. Lõksu sattuvad loomad ei ole alati sihtmärgiks. Nendeks võivad olla koduloomad, oravad, jänesed, samuti ohustatud loomad ja linnud.

USA-s on niimoodi juhtunud sadade looduskaitse all olevate valgepea-merikotkastega. Hinnanguliselt on koguni kaks kolmest lõksu sattunud loomast mittesoovitud. Neid peetakse tööstuse poolt rämpsuks ja visatakse ära.

Võib arvata, et nende vähestegi looduses vabalt elavate loomade küttimine põhjustab ka kohaliku ökosüsteemi tasakaalust välja minemist. Ülekaalukalt suur osa karusloomade nahkadest toodetakse kasvatustes ja praeguse nõudluse ei ole võimalik üle minna loodusest küttimisele.

Ka ei “piira” ega “paranda” lõksude selline seadmine looduslikku tasakaalu. Lõksuseadjad teevad oma tööd, et raha teenida, mitte keskkonnakaitse pärast. Sageli on tegemist vähetasustatud ametiga, milles kasutatakse ära kohalikke pärismaalasi, kel ei ole töö hankimiseks muud võimalust.

Lõksuseadmine aitab levitada haigusi. Esiteks hõrendatakse loomade populatsioone sügisel ja talvel, mis sunnib loomi kevaditi läbima partneri otsingul suuremaid vahemaid. Teiseks ei huvitu väga haiged loomad lõksudesse asetatud söödast, mida märkavad palju tõenäolisemalt terved loomad. Viimaste püüdmine vähendab aga kogu populatsiooni geneetilist tugevust, muutes nad vastuvõtlikumaks haigustele.

Lõksud võivad põhjustada mõne liigi väljasuremist, pannes teiste arvukuse toidu ülejäägi tõttu kasvama. Quebecis asuvas Gatineau rahvuspargis töötanud lõksuseadjad ei suutnud enam kui 20 aasta jooksul lahendada kobrastega seotud juhtumeid ja pärast mittetapvate meetodite kasutuselevõtmist vähenesid probleemid 75%.

Lõksu sattunud loomad elavad üle tohutuid kannatusi, sest peavad enne lõksuseadja saabumist taluma sageli päevi või nädalaid valu, toidu ja joogi puudust ning äärmuslikke temperatuure. Loomad võivad läbi närida oma jala, et lõksust pääseda või surra seal janusse ja nälga, olemata seejuures isegi sihtmärgiks.

Karusnaha töötlemine

Lisaks toimub igasuguse “ehtsa” karusnaha puhul selle keemiline töötlemine, et anda nahale vastupidavus. Kui karusnahka mitte töödelda, laguneks ta seljas täpselt samamoodi kui iga teine loomne materjal. Toode on kaugel looduslikkusest, karusnahksed esemed ei ole enam bioloogiliselt lagunevad. Karusnahapoest möödudes võib tunda ebameeldivat kemikaalide lõhna.

Kuna nüüdisajal ei taha ka kõige suuremad moeekstsentrikud kanda riietust, mis otseselt meenutab tapetud looma, näiteks lõvipead, töödeldakse karusnahka mitmete keemiliste värvidega, neid pügatakse, sinna pressitakse kujundeid ning muudetakse igal viisil abstraktsemaks. Tarbijad ei teadvusta enam karusnahas peituvat julmust ning sümbolistlikku loodusele ärapanemist, vaid näevad selles hetkemoe järgi kujundatud eset.

Kui toornahk võib tõesti olla bioloogiliselt lagunev, siis karusnahatööstus jätab mainimata, et kõik müügil olevad karusnahksed esemed töödeldud, sest muidu laguneks need seljas ära. Naha parkimine on protseduur, mis stabiliseerib kollageeni või proteiini kiud looma nahas, et hoida neid lagunemast.

Karusnaha töötlemiseks kasutatakse ärritavaid ja mürgiseid kemikaale, nagu vähkitekitavad formaldehüüte, kroomi, mitmesuguseid happeid, alauni, kromaate, pleegiteid, õlisid, mineraalsoolasid, sulfiite, kivisõetõrva derivaate, ja värvaineid ning viimistlusvahendeid, mis varieeruvad pigmentidest söövitajate (mordant) ja tsüaniidil baseeruvateni.

Karusnaha töötlemise piirkonnast on põhjaveest leitud tavapärasest tunduvalt kõrgemal tasemel pliid, tsüaniidi ja formaldehüüdi. Inimesed, kes nahaparkimistöökodades töötavad, on palju vastuvõtlikumad vähile, sest nad puutuvad naha kaudu kokku dimetüülformamiidi ja teiste mürgiste kemikaalidega. Kivisõe tõrva derivaadid on samuti ühed mürgisemad vähkitekitavad ained.

Naha kasutuskõlblikuks muutmiseks kulub palju energiat, sest see nõuab protseduure, nagu sorteerimine, pesemine/immutamine, nülgimine/pööramine, parkimine, silumine, kuivatamine, pehmeks tagumine, puhastamine, kitkumine, pügamine, kärpimine, raseerimine, kuivatamine ja viimistlemine.

Kasukate hooldust tuleb teha regulaarselt ning see on energiakulukas. Miski ei mõju kasuka elueale halvemini kui palavatel suvekuudel kapis hoidmine. Kuigi kasukas võib välja näha samasugune kui varem, on nahas sisalduvad õlid kuivanud, jättes kasuka vastuvõtlikumaks rebenemisele. Seetõttu kasutatakse hooldamisel keemilist puhastust. Rikkamad võivad rentida isegi spetsiaalse kapi kasukate hoidmiseks.

Karusnaha energiakulu

Intensiivses põllumajanduses kasvatavate karusloomade nahk põhineb väga suurel kogusel fossiilsetel kütustel.

Michigani Ülikooli poolt tehtud uurimuse kohaselt kulub puuris kasvatatud loomade nahast tehtud kasuka tootmiseks kulub tervelt 15 korda rohkem energiat kui sama riideeseme valmistamisel tehiskarusnahast.

Kõik loomad vajavad toitu, mis on paraku üks suurimaid kuluallikaid - võrreldes tehiskarusnaha tootmisega kulub 30 korda rohkem energiat loomade toidule. Kasvatajad eelistavad loomi pidada odavalt, teenides neilt võimalikult suurt tulu. Loomade elutingimused viiakse miinimumini, mis tähendab lisaks masstootmisele väikestes puurides ka toidukulude piiramist. Seega on loomulik, kui valitakse kokkuvõttes odavam loomasööt, olgu selleks kasvõi kolmandast maailmast imporditud geneetiliselt muundatud toidulisandis, mille tootmispraktika eetilisuses ei saa kindel olla. Tarbija ei tea, kas toetab oma ostuga geneetiliselt muundatud põllukultuuride levikut või mitte. Et GMO-sid Euroopa Liidus üldiselt ei kasvatata - 2006. aasta seisuga on luba antud vaid kolmele taimesordile - kulutatakse tohutult energiat sööda transpordile. Karusloomade kasvatajad ei ole kohustatud täitma EL söödahügieeni nõudeid, kui looma ei kasutata toiduks. Pealegi tuleb suur osa loomanahkadest riikidest nagu Hiina, kus loomade heaoluga arvestavaid nõudeid ei ole.

Nagu eespool kirjutatud, kulub energiat peale selle ka karusnahkade töötlemiseks, näiteks nülgimiseks, kraapimiseks, lõikamiseks, pügamiseks jpm viimistlusprotseduurideks. Nahkade transport üle maailma asuvatesse oksjonikeskustesse tähendab samuti suurt energiakulu.

Toornahad tuleb oksjonikeskustest seejärel tehastesse transportida. Seal ootavad ees uued protseduurid, nagu kraapimine, pesemine, parkimine (väga saastav protseduur), kuivatamine, naha tekstuuri ja välimuse muutmine, näiteks pügamine ja värvimine.

Iroonilisel kombel aitab kulusid ühtlustada valmis nahkade transport ja toodete valmistamiseks vaja minev energia, mis on kõikide tootmisviiside puhul täpselt sama. Tehismaterjali tootmine on isegi vähem energiakulukam kui mistahes nahkade transport tehasesse.

Karusnahakasvatuste keskkonnaohtlikkuse hindamisel on välja jäetud puuride ja teiste tootmisvahendite energiakulu. Samuti see, et karusnahast esemeid valmistatakse väiksemates kogustes ja käsitööna, mis muudab tootmisprotseduuri iseenesest energiakulukamaks. Seda on näha ka karusnahksete toodete hinnas.

Ka see, kui mõni üksik karusnahakasvatus kasutab meetodeid, mis saastavad keskkonda vähem, ei tee lõpptoodet ökoloogiliseks, sest naha päritolu ei ole täpselt teada.

Karusnahatööstuse globaalsus muudab karusnaha veelgi ebaökoloogilisemaks

Ka siis, kui eespool mainitud uuringu õigsuses kahelda, ei ole loogiliselt mõeldes võimalik jõuda tulemuseni, kus tehismaterjalist toodetud kasuka valmistamine oleks tänapäevaseid meetodeid kasutades energiakulukam. Vaadeldes karusnahkse kasuka valmistamise protsessi päris algusest, kulub paratamatult ressursse nii kasvatatud kui ka püütud loomadest esemete tootmiseks.

Fossiilsete kütuste tarbimine kasvab tänapäeval transpordiks kuluva bensiini ja diisli arvelt. Kunstkarusnahka valmistatakse naftast transportkütuse eraldamisel üle jäävatest jääkidest. Kaudne bensiinikulu jääb tavaliselt märkamata, sest erinevalt kilekottidest, plastkarpidest ja tehisnahast ei ole see igapäevaselt nähtaval. Just seda kasutab ehtsast karusnahast valmistatud esemete tootmine ja tarbimine.

Karusnahatööstus on globaalne, loomi kasvatatakse piirkondades, kus on odav tööjõud ja puudub loomakaitse, mis aeglustaks tootmisprotsessi.

Karusnahatööstuse globaliseerumise tõttu ei tea ka müüjad karusnaha täpsemat päritolu. Enamasti ei ole eseme ja karusnaha tootjariik samad.

Karusloomi kasvatatakse inimasutusest kaugel, moetööstuskeskused asuvad aga suurlinnades.

Näiteks väidavad müüjad karusnahapoodides sageli, et nende toodang pärineb Itaaliast. Kuigi Itaalia moetööstus toodab väga palju karusnahkseid esemeid, kasvatatakse seal väga vähe karusloomi. Siseriiklike karmistunud nõuete tõttu ei tasu see ära. Itaalia karusnahk võib olla pärit Hiinast või mujalt, kus loomade heaoluga ei arvestata. Nagu näha, ei ole võimalik kasvatada karusloomi nii, et see ära tasuks ja loomad seejuures äärmiselt piinavates tingimustes ei elaks ning kasvatused keskkonda ei reostaks.

Peidetud karusnahk igapäevastes tarbeesemetes

Karusnahk on luksusese, mida kantakse jõukuse näitamiseks avalikel üritustel, näiteks presidendi vastuvõtul, või seltskonna- ja moeajakirjade lehekülgedel. Keegi ei kanna karusnahka üksi olles, näiteks aias tööd tehes.

Tänapäeval on tõepoolest väga vähestel majanduslik kindlustatus, mis lubaks neil osta naaritsanahast täispika kasuka.

Sellegipoolest kannavad paljud karusnahka eneselegi teadmatult. Suuremat osa ehtsast karusnahast, kuni 80%, kasutatakse ääristusteks, lisanditeks või nipsesemete valmistamiseks pliiatsituttidest mänguhiirteni.

Sellise juhuse vältimiseks tuleks tähele panna, et soovitud riideesemel ei oleks karusnahast ääriseid krael, varrukatel või luku küljes, mütsidel või jalanõudel karusnahkseid tutte või muid kaunistusi. Isegi koolilaste pinalitel ja juuksekummidel võib olla karusnahast detaile.  Need ei ole karusnahatööstuse ülejäägid, sest moodustavad kuni 80% karusnahatoodangust. Tootjad on kohanenud turuga, kus karusnahk pole enam nii populaarne kui varem ja äratab isegi negatiivset tähelepanu, ning püüavad seda peita teistesse kiududesse.

Mida saad sina teha?

  • Ära osta karusnahast, kaasa arvatud karusnahksete ääristega esemeid, näiteks jopesid, mantleid, pluuse, kindaid, salle, mütse. Täispikad karusnahksed kasukad ei ole tänapäeval kuigi populaarsed, praktilised ega soodsad. 90% rebastest tapetakse selleks, et toota ääriseid ja lisandeid, järelikult pole tegu “karusnahatööstuse kõrvalproduktiga”.
  • Kontrolli iga karvkattest valmistatud kaunistuse puhul, et tegemist poleks karusnahaga. Näiteks pinalite, pliiatsite, juuksekummide, nipsasjakeste ja lukkude küljes olevad tutikesed, kasside ja koerte mänguasjad on sageli karusnahast, kuigi sel puudub igasugune praktiline väärtus.
  • Kui toode või selle detailid tunduvad olevat ehtsast karusnahast, kuid sildil on kirjutatud, et tegemist on tehismaterjaliga, tuleks sellesse informatsiooni suhtuda skeptiliselt. Näiteks Hiinas valmistatud toodetel ei ole sageli õiget märgistust, sest seal puudub igasugune loomakaitseseadustik ja riiklik kontroll. Teadmatu tarbija võib osta näiteks kassi- või koeranahast esemeid. Ka hinna poolest sünteetikaga võrdväärne ese võib olla karusnahast.
  • Kõige lihtsam on ehtsal ja tehiskarusnahal võimalik vahet teha seda vaadeldes ning katsudes. Esiteks ei ole päris karusnahk katsudes ühtlane, sel on aluskarv ja pisut ebaühtlane värv. Kuigi ka tipptehnoloogiline kunstkarusnahk võib katsudes tunduda sile ja pehme, on selle karvad alati ühte värvi, puudub aluskarv. Teiseks on ehtsast karusnahast toote alusmaterjaliks alati nahk.
  • Külma peletamiseks kanna kihilist ja tuultpidavat riietust. Karusnahk ei ole Eesti niiskes kliimas sugugi praktiline, see ei kannata niiskust ning vajab pidevat hooldust. Sel põhjusel ei kanna karusnahka näiteks alpinistid.
  • Teavita oma sõpru ja tuttavaid karusnaha eetilisest ja ökoloogilisest varjupoolest.
  • Avalda arvamust poodidele, mis müüvad karusnahka. Seda võib teha kirja teel, e-maili vahendusel või otse kontakti võttes.
  • Teata kindlasti müüjale või poe kaubavaliku eest vastutavale isikule, kui tegemist on karusnahksete toodetega kaunistuste juures, kus seda arvata ei osata. Nendeks võivad olla odavad nipsasjad või loomade mänguasjad.
  • Kirjuta poliitikutele, et teemale rohkem tähelepanu pöörataks. Need kirjad aitavad sageli rohkem, kui oodata arvad, sest ühe kirjaga annad märku mitmetest sarnaselt mõtlevatest kodanikest.

Kasutatud allikad:

  • www.eko.org.ee/gmo/
  • www.vet.agri.ee/?op=body&id=398
  • www.infurmation.com/consumer.php
  • www.infurmation.com/investdogcat1.php
  • www.antifursociety.org/FUR_IS_IT_GREEN.html
  • www.gan.ca/campaigns/fur+trade/factsheets/fur+%3A+a+waste+of+energy.en.html
  • www.crueltyisnotgreen.com/#Unregulated_Claims
  • animalsvoice.com/images/gallery/fur/fur6.jpg

Loe lisaks riiete, lõngade ja kangaste kohta

Erinevad kangad ja materjalid

Materjalide ja kangaste hooldamine

Mõju keskkonnale, ühiskonnale ja tervisele

Moetööstus

Moetööstus

Kaubandus

Taaskasutus ja uuskasutus

Uuskasutuskeskuse nõuanded

Humana soovitused

Sarnased artiklid